See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


14 August 2017

Kukemuru ja loomad



Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.
Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.
Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).
Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?
Kukemuru värvid
Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.
Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?
Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

1 comment: