See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 March 2017

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!
Päike




Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots
30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,
teineteisele üpris lähedal.
Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.
Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.
Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.
Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.
Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.
Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.
Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.
Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest
teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.
Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,
sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.
Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.
Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.
Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,
külalisi tervitama, eluolust pajatama.
Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,
linde vaatles, unistas.
Päev kui hakkas pikenema,
kevade ju lähenema
laskus murekoorem ränk.
Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.
Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,
aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,
pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.
Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,
kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.
Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:
kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.
Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,
Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.
Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,
oma õpetust ta jagas:
„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.
Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.
Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,
seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.
Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:
„Aga küll ta teile ütleb
kui ta aeg on käes.
Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes
veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.
Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.
Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.
Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis
õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<
Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.
Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,
rasket linki lõgistas.
Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.
Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.
Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.
Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.
Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,
et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees
nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.
Kes ees, see mees!
Mehi siiski näha polnud.
Naised kõrtsilaua taga,
ma ei aja teile pada.
„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.
Talume koos elu, ränka,
rõõmustades, kurvastades,
vihastades, sajatades.
Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.
Sünnipäev siis saabus Fideelial,
õed Väledad kevadelapsed mõlemad.
Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,
mis võib kassi morjendada,
nurrumootorit häirida.
Hilisõhtuks polnud kahtlust:
ootamatu hingamisraskus,
niisiis kliinikusse sõit.
Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,
emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,
vaagisid plusse ja miinuseid.
Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,
tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.
Ju Vikatimees viipas nurgast,
kus ootel pudelikesed
ja kanüülid
ja süstlad.
Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.
Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt
vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,
kus ootas pääsemine ja igavik.
Bürokraatiaprotseduurid,
olgu sünd või olgu matus,
nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.
Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,
Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.
Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see
Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.
Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,
Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.
Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.
Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.
Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,
lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.
Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:
tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!
Kuldne tolm see heitis valgust,
kuulutades meil uut algust.
See oli lugu Kangelasest,
Surma võitvast Päikesest.

Päike ja Elo mänguhoos