Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

Suled ei ole roostes

Kui väike olin, deklameeris ema suve lõpus alati Kersti Merilaasi luuletust: "Suvi läks kui unenägu- mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes.". Mul jäi üle nuputada, kas mõeldi linnusulgi või kirjutussulgi. Kuna inimestel reaalseid sulgi ei ole, siis võiks seda võtta ülekantud tähenduses kui sulgede kärpimist, mida teeb üldhariduskool. Suveks lendab laps koolist vabadusse, aga sügisel neelab Moolok ta jälle alla, lend katkeb ja suled lähevad rooste. Aga siis peaks vastupidi olema: suve hakul on suled roostes, kuid sügisel ilusad ja tugevad, vitamiinidest tulvil ja päikesest pruunid.

Suvi on olnud üsna sisukas - ilma irooniata.

Mu õde Elo-Maria Roots, kes kribas koolikriitilise romaani Vaimude jaam, sai suvel selle eest nii Eduard Vilde preemia kui ka austava tiitli Aasta Kirjanik 2014. Mul oli juba alates romaani ilmumise hetkest idee, et teen raamatuesitlusel perfoka, kus põletan ära oma põhikooli lõputunnistuse. Paljude suureks imestuseks esitlust ei toimunudki, kuid aastake hiljem sai õde sellegipoolest tuntuks ja Liivi muuseumis Eesti Kirjanik 2014 aktusel paistis olevat õige aeg performance ellu viia. Juhtus aga nii, et pöörasin elamise keldrist pööninguni pea peale, oma lõputunnistust leidmata. Kuna õel oli tunnistus olemas, ehitasime perfoka üles hoopis nii, et tema pistab oma tunnistusele tule otsa ning mina olen see vaim tema romaanist Vaimude jaam, kes toob talle hõbekandikul välgumihkli. Kui tunnistus juba väikese leegiga põles, kargas oma kohalt püsti museoloog ja pedagoog Krista Piirimäe, kiskus tunnistuse enda kätte, kustutas ja pistis oma ridiküli, et museaal kaduma ei läheks. Ta hüüdis, et ta ei suuda uskuda, et põletatakse dokumenti. Olime rahul: publiku sekkumine on hea märk.

Krista Piirimäe sekkumine

Vaata videot performance'ist: http://youtu.be/6lQz0hVWhAk
Vaata videot arutelust: http://youtu.be/7RJnT5lk6x8

Sirbi artikkel

Selle suve näituseelamus oli Varnjas Voronja suvegalerii avamine ning ühtlasi Kiwa kureeritud punginäitus „40 aastat eesti punki“.
Üks Kalev Mahtrast tehtud pilt pandi suurelt Delfi Publiku vastava loo juurde. Üldse pildistati palju, sest kohal oli väga fotogeeniline seltskond.

Fideelia ja Kalev Mahtra Kiwa punginäitusel. Pildi autor Ly Lestberg

Akadeemik Dr. Insomadina Onyinyechukyulla-Ra’l ilmus teadustekst ;Paranoia kirjastuses trükitud raamatus „Seeneriik on lähedal“, mille esitlus pidi toimuma Tallinnas Patareivil. Kuna Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf keelas Patareivi ära, rändas üritus Pärnu. Oleks see Tallinna jäänud, oleksime õega seal seeneteemalise perfoka teinud, aga Pärnuminek tundus liiga tüütu, sest  meie kummagi põhielukoht ei asu hetkel Tallinnas, kust see buss muidu läks.

Käisime õega Patti Smithi kontserdil. Patti sõnum oli, et võim on rahva käes, teie olete tulevik ja tulevik toimub praegu. EKKM-is toimus aftekas. Lootsin, et kohtun seal Pattiga ja saame koos pilti teha, aga võta näpust. Ootasime kella 01.30ni, kuni selgus, et ta olevat pidutsenud hoopis teisel aftekal, klubis Sfäär ja nüüd liiga väsinud, et EKKM-i tulla. ARS-i atekasse ööbima jõudsime enne kella kahte ning valvurit ei olnud, niisiis hüppasin üle aia. Õde hakkas ka ronima, aga ei saanud üle ja tekitas sellist müra, et valvur ilmus hoovi: seesama venelane, kellest kirjutasin üle-eelmises postituses. Ilmselgelt oli tal meist kopp ees. Miniseelikus tibi püüab üle aia ronida. Hüüdsin talle pikema jututa, et lasku õde sisse ja seda ta ka tegi, pühendamata talle ainsatki sõna. Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.

Kirjanik Elo-Maria ja kunstnik Fideelia minemas Patti Smithi kontserdile. Foto Elu24

Suve jooksul sai selgeks, et esimese doktoritöö näituse teen EKA uues galeriis Tallinnas ja avamine on detsembri algul. See galerii asub Vabaduse väljakul kunstnike majas. Üsna palju aega on kulunud organiseerimisele ja tööde valmistamisele ning nagu ikka, on tööde tegemine lõbus, aga orgunn ja rahade taotlemine ebalõbus. Teine näitus tuleb mul järgmisel aastal Luunja galeriis „Meie aja kangelane“. Eelmises postituses kirjutasin surmaga võidu jooksmisest. Sel suvel olen saanud kolm intervjuud, varsti peaks õnnestuma ka neljas ja viies. Mulle hirmsasti meeldib see teema ja need unustatud inimesed, kes mulle oma elust ja tööst pajatavad.

Veel häid sündmusi suvel: kellaneljatee Luunja paplialleel Moksis resideeruvate kunstnikega ja Tanel Randeri korraldatud vaesuseteemaline vestlusring Y-Galeriis, kus samal ajal oli Alexei Gordini näitus.

Kella 4-tee Luunja paplialleel, mida tahetakse maha võtta

Vaesuse teemaline ümarlaud Y-Galeriis

No ja siis see kass Buffy. Unistasin koerast, aga saatuse tahtel sain kassi, kes toodi kohale vaesuse ümarlaua järgsel keskööl. Niisiis pärast seda, kui vaesuse ümarlaual vaesusest kõnelnud olin, ostsin kassile kõige kallima tualettruumi, kraapimispuu ja keraamilised toidunõud (umbes 70 eurot kokku) ning endale kõige odavamad nuudlid (26 senti pool kilo vist). Mul endalgi pole nii ilusat vetsu kui kassil. Minu rõõmuks on Buffy väga puhas ja korralik ning oskab kasutada tualetti nagu oleks seda eluaeg teinud. Lisaks on ta nagu koer: hüppab üles ja magab esikus ukse ees matil. Mängud on meil karmid. Sülekass ta ei ole. Varsti hakkame õues käima, ostsin talle punased traksid. Pidasime teda üldiselt tänaseni emaseks. Täna käisime esimest korda arstil, kes ütles, et Buffy polegi emane vaid kastreeritud isane! Küll ma naersin. Kastreeritud isased pididki ebatavaliselt suureks kasvama jaa neil pidid puuduma laiad lõuapärad. Tuleb välja, et Buffy sattus mu ema juurde teeotsa juba kastreerituna ja ilmselt korralikust kodust, kus loomade eest hoolitsetakse. Kuna aga keegi kuulutustele ei vastanud, on see kass nüüd minu. Õnneks oli kiipimata, muidu oleks tõesti pidanud kassi pärast kogu seda kohanemisraskusi omanikule ehk isegi tagastama, kui ta tahtnud oleks. Arst küsis, kas nimi jääb samas, ma ütlesin, et jäägu samaks. Buffy on ilus nimi, üsna sooneutraalne pealegi. Vampiiritapja Buffy seriaali järgi muidu pandud.

Buffy

Buffy tualett, kausid ja kraapimispuu

Suvele pani punkti uskumatu leppimine inimesega, kellega on kuude kaupa käinud igavene jama. Selgus, et minus on varjatud võime muuta vihavaenlane oma sõbraks. Ma pole ammu nii rõõmus olnud. Probleem seisnes tegelikult selles, et me ei saanud otse teineteisega rääkida vaid suhtlesime läbi suuvoodri, kes arvas, et meil pole mõtet kohtuda. Ta vist kartis naiste kätši ja alahindas mu suhtekorraldusvõimet. Lõpuks aga sai mul mõõt täis ja ma lahendasin aja jooksul kuhjunud arusaamatused ühe hoobiga, minnes ette teatamata kohale ja haarates otsemaid härjal sarvist.

Tänukingitus endiselt vaenlaselt, praeguselt sõbralt

Nüüd on kõik hästi. Tegelen oma lemmikasjadega. Raha võiks muidugi rohkem olla, seega püüan peale detsembrikuist näitust kondiitrina tööd leida.

Mis veel doktoritööd puudutab, siis kui veidi aega tagasi mainisin oma juhendajale süüdlaslikult, et pole suvel eriti lugenud, vastas ta, et väga hea, ära loegi. :)

Pinni ja panni, täna lähme vanni! Foto autor Triin Erg