Nagu öeldud, jätkasin matka RMK Matkateel (375 km läbi Eesti) rattaga 3. augustil Kesk-Eestis asuvast Paunkülast, kuhu Aivar mind Tartust autoga kohale viis. Jätkasime kahekesi: Sven jalgsi, mina rattaga.
Matka I etapp kestis minu jaoks kaks ja pool päeva, (29.- 31. juuli k.a.) ning II etapp kaheksa päeva (3. - 10. august k.a, kuigi viimane päev oli peamiselt bussiga kojusõit, rattaga vaid 4,4 km).
Kokku kestis matk 10,5 päeva.
Minu poolt läbitud kilomeetrid
Jalgsi kahe ja poole päevaga 48 km
Rattaga
Kokku kestis matk 10,5 päeva.
Minu poolt läbitud kilomeetrid
Jalgsi kahe ja poole päevaga 48 km
Rattaga
- 3. August 45 km keskm kiirus 11,9, max 30
- 4. Aug 41 km keskm kiirus 15, max 30
- 5.aug 41 km, keskm k 13, max k 29,8
- 6. Aug 51,5 km, keskm k 12,5, max k 25,9
- 7. Aug 27,8 km, keskm 9,7, max 21
- 8. Aug 33 km, keskm k 13,3, max 20,8. Koos ujumaskäiguga õhtul.
- 9. Aug. 30 km keskm 11,9, max 24. Koos poeskäiguga Kilingi-Nõmmes.
- 10. aug 4,4 km
See pole mingi saavutus. Mu rekordid on jalgsi päevas kerge kotiga 47,5 km ja rattaga 11 päevaga 618 km, aga vähemalt andsin endast parima ega loobunud nagu mõned mehed. :) Ilm püsis kogu matka vältel ilus, vihma ei sadanud kordagi ning paar päeva oli isegi nii kuum, et sõitsin mõnda aega palja rindkerega, kuigi see polnud SEE matk. Hoolimata muljetavaldavast koormast ratta peal, oli matk minu jaoks kerge, ainukesena häiris telgis magamine ning kui vahepeal pidi mööda liivast kitsast metsarada ja juurikaid sõitma.
 |
| Rattamatka alguseks valmis! |
 |
| Pagas ees ja taga, kuid ikka kergem kui seda seljas tassida! |
Ajakava
3. august 45 km
Rattaga Paunküla-Hirvelaane. Mõnus kulgemine tundmatutel radadel. Palju külavaheteid ja pinnaseteid, asustus hõre, vaid paar maja 45 km-se teekonna peale. Mul õnnestus ühest teeotsast mööda põrutada ja avastasin end maailma lõpust Saueaugu külast, kuhu ma minna ei plaaninud. Pidin mõned lisakilomeetrid sõitma, nii et Sven jõudis jalgsi esimesena laagrisse. Hirvelaane laagrikoht on sügaval metsas. Olime kindlad, et ükski teine matkagrupp sinna ei tule, aga meie hetkelisel äraolekul, mil vett tõime, oli lõkkekohta siiski saabunud Saue noortekeskuse tüdrukute matkarühm kasvatajatega. Õnneks olid nad toredad - ei kuulanud titehäälega laulvaid Eesti naisi, ei joonud ega suitsetanud. Tegemist oli kogenud matkajatega.
4. august 41 km
Kuimetsa-Kaiu-Piiri. Kuna tahtsime ühe öö veeta mu ema pool, hälbisime seekord ametlikust matkarajast. Hirvelaanest Kaiuni rändasime eraldi, Kaiu poe ees saime kokku ja seejärel läksime ema juurde: Sven bussiga ja ma rattaga. Minu teekond: Hirvelaane - Kuimetsa - Ida urked (legend maa-alusest linnast jne) - paranormaalne Mahtra/Kolgu/Kaiu raba ning õhtuks ema poole Piirile.
Ema ei jõudnud ära imestada, et ma nii raske meesterattaga sõita suudan, pakid ka veel peal. Svenile sai otsitud vabaaja riietust õhtuseks grilliks ja kuna oli kuumalaine, käisin isegi jões. Tahtsime ka oma pesu pesta, aga selgus, et pesupulber on emal otsas ja Sven käis rattaga Raplas seda ostmas: tegi veel 18 km otsa.
5.august 41 km
Piiri-Tillniidu. Sven läks jälle esimese osa bussiga, ma muidugi kogu tee rattaga. 11 km pärast tundus mulle, et olen taas õige teeotsa maha maganud ja Paluküla asemel hakkan jõudma Keava. Tee ääres metsatukas tervitas mind lehmakari. Loomulikult asusin neid pildistama.
Samal ajal aga kukkus mu ratas maha, sest jalg oli sellise raske pagasi jaoks liiga nõrk. Ehmatusega täheldasin, et lenks on kõver ja mutrivõti puudu. Jälle kodutöö tegemata! Sõitsin kõvera lenksuga kuidagimoodi edasi, lootuses leida lahendus. Nii jõudsingi juhuslikult Kehtna ehituspoe ette. Poe nimi on Triger-e ja see oli veel tund aega avatud. Rääkisin müüjale oma mure ära ning ta keeras maru suure mutrivõtmega mu rattalenksu õigeks. Tahtsin temalt osta samasugust tellitavat mutrivõtit, soovitavalt aga väiksema käepidemega, et oleks kergem vedada, aga tal polnud sobivat ning ta andis mulle tasuta enda oma ja soovis head matka. Muutusin rõõmsaks ja tahtsin öelda, et tänan teid, te olete väga armas, aga poole pealt vahetasin sõna "armas" "lahke" vastu, sest mine tea, mis ta muidu oleks arvanud. Tänan Kehta ehituspoe müüjat ka siin blogis. Kui ma lenksu poleks korda saanud, oleksin matka uuesti katkestama pidanud.
Seejärel sõitsin mööda suurt maanteed Lelle, kus kohtusme Sveniga. Poe ees passis poiste kamp ratastega ja mingi omatehtud motoriseeritud käruga, jotad viskasid viina ja naisi ei olnud näha. Ainuke naine Lelles oli söökla perenaine. Sööklat silmates lootsime keha kinnitada, kuid see oli avatud vaid tund aega päevas: kl 12 - 13 ja perenaine ütles, et ta ainult ette tellimisel vaaritab. Samas lubas ta mul lahkelt söökla tualetis käia. Seejärel selgus, et GPS ei näita täpset suunda ja pole päris kindel, kuhu peame minema.
Läksime Sveniga tülli ja kulgesime mossitades laagrini, GPS hakkas poolel teel tööle. Analüüsisin teel olles järgmist mõttetera: me armastame inimesi nende vigade, mitte heade omaduste pärast ja jõudsin tõdemuseni, et see on täielik jama. Me TALUME armastatud inimeste vigu heade hetkede nimel, mida need inimesed meile parimatel päevadel pakuvad, mitte ei armasta neid nende vigade pärast.
Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu õuel. Taluhoone varemed on siiamaani püsti. Teisi matkalisi seekord laagrisse ei tulnud. Tuju paranes, sest koht oli kaunis ja ritsikas jalutas meie asjade vahel. Tegime lõket ja läksime telki magama. Päeva jooksul juhtunud viperused olid ju kõik hästi lõppenud.
6. august 51, 5 km
Lõuna ajal jätkasime teekonda. Lokutal pildistasin jälle lehmi.
Edasi sõitsin Eidapere raamatukokku tehnilist parki laadima. Personal naeris, kui Sven mulle helistas, sest telefon tegi "ammuuu" nagu lehm. Ma mõtlesin, et nüüd mõtlevad, et linnavurle matkab maal ja on selle auks lehma ammumise helinaks pannud. Raamatukogus rääkisid tädid omavahel moosi keetmisest ja koogi küpsetamisest. Seejärel käisin kohalikus poes (Madise äri), mis oli viimane pood enne mitmepäevast pausi. Ostsin muuhulgas Kasekese batoonikesi, mis end hiljem lõpututel sihtidel metsa vahel kuhjaga ära tasusid.
Mukri rabade vahelisel sihil eksisin korraks ära, hakates Koogiste poole sõitma. Kondiitrit ikka kisub Koogistesse. Kohtusime Sveniga Mukri lõkkekohas, kus andsin talle laetud fotoka. Siis taas õhtuni lahus. Sõitsin mööda metsasihte Võidulani. Poolel teel pidas Koit Toome moodi mees auto minu juures kinni ja uuris, kuhu ma lähen. "Siin on palju karusid ja hunte!", üritas ta mind hirmutada. Vastasin, et pole kahjuks oma teekonnal loomi näinud, aga tahaks küll. Ta ütles, et olen julge naine, et üksi matkan. Ta ei teadnud, kuidas ma veel matkanud olen ja ma ei öelnud ka. Võidula on väike küla ja seal ollakse ilmselt oma mõisa üle väga uhked. Kõikjal seisid sildid "siin asus sepikoda", siin asus "klaasivabriku põletusahi" jne. Panin edasi Käru poole ja peagi tuli üle 10 km pinnaseteed. Enamasti oli see ilus metsadevaheline RMK siltidega tähistatud tee, aga vahepeale sattus mingi jube karjäär, kus oli liivane ja ebamugav sõita. Viimaks sain asfaldile ja läksin Kurgja-Linnutajale Sveni ootama. Tema oli alles kaugel, olin väsinud ja hakkas jahe. Kui ta tuli, kolistasime mööda paksu metsa Sakala teed pidi Saeveski metsaonnini. Kitsas puujuurte ja vallidega metsarada käis üles ja alla ning täislastis rattaga oli seal päris kahtlane liikuda. Järgnev lõik on pimedas ja käigu pealt filmitud, nii et kvaliteet pole kiita, aga umbes nii ma sõitsin.
Saabusime metsavahimajja ja ööbisime puulavatsitel, mis oli õudne. Maja oli suur, ahjudega ja lõkkekoht ilus. Jõgi oli ka kohe paari meetri kaugusel, nii et sai end veidi värskendada. Kallas aga oli porine.
7. august 27,8 km
Hommik oli kole, kuna lavatsil oli vastik magada. Poode ega kohvikuid ette näha ei olnud. Vesi hakkas otsakorrale jõudma. Vahepeal ei jäänudki muud üle kui jõevett keeta.
Minu suureks hämminguks kulgesime sissejuhatuseks 6 km rattaga juurikases ja liivases metsas. Rattaga oleks küllap kuidagi ümber metsa saanud, aga ma olen ikka nii "geniaalne", et RMK jalgrattaradade kaardid jäid kodus välja printimata. Öäkkk.
Lõpuks saabusime kurnatute ja tolmustena Vanaõue puhkekeskusse, kus pesime ja sõime. Samal ajal sadas sinna sisse suur bussitäis pidulikes riietes pestud ja kammitud Nokia Kontserdimaja töötajaid, kaasas loomakostüümid ja karastusjoogid - suvepäevadele. Ajasin pärast pesu veel seljankat rattapükstele ja kontrast suvepäevalistega oli päris kõva.
Kuna mulle tundus, et Sven minuga raske teelõigu teemal solidaarne ei ole ja tegelt ta ei olnud ka, siis läksime Sveniga jälle tülli. Kuumalaine ja esialgu uuesti jõle metsatee, millele järgnes 15 km lahtiste kividega kruusa. Sõitsin nagu kotis, kuna kaart, mille Aivarilt olin saanud, lõppes otsa ja orienteerusin vaid RMK siltide ja ilmakaarte järgi. Pidasime telefoni teel sidet. Minu rahuloluks viskas Svenil ka lõpuks kopa ette - nüüd oli ta minuga solidaarne ja arvas ka, et sellist tüüpi teed on tõeliselt rõvedad. Jäime graafikust maha. Pidime plaani järgi veel 10 km edasi minema, kuid jäime ööbima Soomaal asuvasse Oksa laagrikohta. Seekord jõudsin laagri esimesena, käisin kitsas puhta veega Lemmjões suplemas ja päevitasin. Sven saabus õnnelikuna, käes 1,5-liitrine pudel maapiimaga. Ta olevat tallu vett küsima läinud, aga lisaks veele ka piima saanud. Mul on hea meel, et maaelu veel päriselt välja surnud pole ja mõned veel oma tarbeks lehmi peavad. Probleemid ununesid, jõime piima ja naersime. Netti polnud saanud alates eelmise päeva lõunast.
8. august 33 km
Öö oli soe. Jätkasime teekonda kuni helistas Pirn ja ütles, et ilmateade lubavat hiidrahet ja äikesetormi. Meie esimene peatus oli Soomaa külastuskeskus, kust ma uued matkatee kaardid sain ja korraks internetis käisin. Vaatasin netist, et tuleb tavaline ilm, äikesevõimalusega. Ainus hoiatus oli, et temperatuur võib tõusta üle 32 C. Kuum oli tõesti. Külastuskeskusest saime külma joogivett ja kohvi, aga koogikesi seal polnud. Edasi sõites viskasin särgi seljast. Tee oli inimtühi, ainult paar autot tuli vastu. Olin juba enne nelja Pertlimetsa laagris, Sven jõudis kuueks. Otsisin kaardi abil Halliste jõe üles ja õhtul käsime rattaga ujumas. Oli jube palav, midagi ei jaksanud teha.
9. aug 30 km
Öö oli vaikne, kuid ase künklik, uni seega väga vilets. Hommikul oli mu nägu nagu poe taga viina võtnud parmul. Tuul oli tõusnud, aga rahet ei sadanud. Sõime viimased toidujäänused ja asusime Kilingi-Nõmme poole teele: 27 km metsasihte ja grande finale- liivane ülesmäge tee mändide vahel, kuhu paar autotki sattus. "Super!" Pidin ratast käe kõrval lükkama. Svenil jälle vedas: ta nägi teeveerel sellist pakkumist ja kasutas ka:
Kilingi-Nõmmel mu matk lõpes, kuna seal oli viimane võimalus suure bussiga koju saada. Ratast saab ainult suure bussi peale panna. Sven tahtis kaks päeva veel teha. Ööbisime Livonia matkamajas, kuhu ma halvast teest hoolimata saabusin juba kl 13.30. Kedagi ei olnud kodus, nii helistasin matkamaja peremehele Aivarile, kes oli väga külalislahke, juhatas mulle võtme asukoha ja ütles, et kõik on meie tulekuks juba valmis pandud. Nii oligi. Tundsin end nagu kodus. Majas oli kahel korrusel suur elutuba, köök, magamistoad, saun, seinal suured kaardid jne.
Duši all käidud, sõitsin kesklinna, kus on peamised poed. Käisin Konsumis, kus üks naine rääkis müüjale, et ta sel aastal marjul käia ei viitsi. Nägin mitut kohvikut ja teeviita, mis näitas, et ööklubi Gia asub 1 km kaugusel. Inimeste poolest vaikne, aga muidu tuuline dramaatilise valgusega päev, suurte aedadega majad kahel pool teed.
Kui Sven kohale jõudis, käis ta poes ja tegi süüa ning seejärel sõitis bussiga 45 km kaugusele Pärnu, kus oli tarvis sularaha sissemakset teha. Asjad korras, pidi ta viimase bussiga tagasi tulema, varsti aga helistas ja teatas, et jäi viimasest bussist Kilingi-Nõmmele maha, kuna ootas bussi vales kohas. Kell oli 21-ringis, oli veel valge ning me otsustasime, et ta tuleb häälega. Mõne aja pärast helistas ta uuesti ja kurtis, et keegi ei võta peale. Olin päris üllatunud, sest tavaliselt ikka keegi halastab. Kuna hakkas pimedaks minema, tekkis küsimus, mida teha. Esialgu tampis ta lihtsalt hääletades edasi.
Vahepeal tuli matkamaja juht Aivar, tõi mulle tee jaoks piparmünti, aitas teleka käima panna ning küttis sauna. Kahjuks ei saanud Sven millestki osa.
Kella 23-ajal teatas Sven, et nüüd on nii pime, et vastutulevate autode tulede tõttu pole enam midagi näha. Kilingi-Nõmmele olevat veel 30 km, aga ta olevat nii väsinud, et keeravat kuhugi kuuse alla magama. Temperatuur oli alla 10 C ja ma hakkasin muretsema. Ta oli sel päeval enne Pärnusõitu juba 30 km jalgsi kõmpinud ja tal polnud kaasas ei lampi, helkurit, vett, toitu ega GPS-i. Telefoni aku olevat tal peaaegu tühi. Pimedas ei julgenud muidugi keegi teda enam auto peale võtta. Sven on väga tugev kõndija, aga ta võimetel on piirid. Mis siis, kui inimene tee peal kurnatusest kokku variseb? Oli juba keskköö kui helistasin hädaabisse. Mind ühendati politseiga. Seletasin siis juhtunu ära ja pärast väikest mõtlemisaega öeldi, et kuigi nad saavad inimlikult probleemist aru, politsei taksoteenust ei paku ja et otsest ohtu ei nähta. Üle jäi nüüd vaid kõndida.
Rännumees saabus järgmisel hommikul kell 8.30 ülimas kurnatuses. Ta olevat vahepeal bussiputkas puhata püüdnud, kuid kuna seal hakanud külm, siis maapinnale niidetud heintesse heitnud. Suure januga oli ta pohli söönud. Päikesetõusu ajal hakkas uuesti hääletades vantsima, aga ikka ei võetud auto peale. Päris jõhkrad autojuhid elavad Pärnumaal. :( Sven püstitas seoses selle jamaga oma käimisrekordi: 75 km 24 tunni jooksul ja loobus plaanist matka jätkata. Peale uinakut pakkisime asjad ja sõitsime bussiga Tartu.
Sven kõndis 12 päevaga seljakotiga jalgsi 375 km. Nüüd, kaks päeva hiljem on ta täielikult taastunud, isegi ainuke vill, mis tal väikesel varbal oli, kadus eile jälgi jätmata.
Rattaga Paunküla-Hirvelaane. Mõnus kulgemine tundmatutel radadel. Palju külavaheteid ja pinnaseteid, asustus hõre, vaid paar maja 45 km-se teekonna peale. Mul õnnestus ühest teeotsast mööda põrutada ja avastasin end maailma lõpust Saueaugu külast, kuhu ma minna ei plaaninud. Pidin mõned lisakilomeetrid sõitma, nii et Sven jõudis jalgsi esimesena laagrisse. Hirvelaane laagrikoht on sügaval metsas. Olime kindlad, et ükski teine matkagrupp sinna ei tule, aga meie hetkelisel äraolekul, mil vett tõime, oli lõkkekohta siiski saabunud Saue noortekeskuse tüdrukute matkarühm kasvatajatega. Õnneks olid nad toredad - ei kuulanud titehäälega laulvaid Eesti naisi, ei joonud ega suitsetanud. Tegemist oli kogenud matkajatega.
 |
| Hirvelaane lõkkekoht |
4. august 41 km
Kuimetsa-Kaiu-Piiri. Kuna tahtsime ühe öö veeta mu ema pool, hälbisime seekord ametlikust matkarajast. Hirvelaanest Kaiuni rändasime eraldi, Kaiu poe ees saime kokku ja seejärel läksime ema juurde: Sven bussiga ja ma rattaga. Minu teekond: Hirvelaane - Kuimetsa - Ida urked (legend maa-alusest linnast jne) - paranormaalne Mahtra/Kolgu/Kaiu raba ning õhtuks ema poole Piirile.
 |
| Kaiu raba vaim |
 |
| Paljaste |
Ema ei jõudnud ära imestada, et ma nii raske meesterattaga sõita suudan, pakid ka veel peal. Svenile sai otsitud vabaaja riietust õhtuseks grilliks ja kuna oli kuumalaine, käisin isegi jões. Tahtsime ka oma pesu pesta, aga selgus, et pesupulber on emal otsas ja Sven käis rattaga Raplas seda ostmas: tegi veel 18 km otsa.
 |
| Garderoobi revideerimas |
5.august 41 km
 |
| Sven: algab matka teine nädal ja vorm on sama hea nagu alguses! |
 |
| Sisalikud ema pool. Hämaruses ja suure avaga ei saanud mõlemat korraga teravaks. |
Piiri-Tillniidu. Sven läks jälle esimese osa bussiga, ma muidugi kogu tee rattaga. 11 km pärast tundus mulle, et olen taas õige teeotsa maha maganud ja Paluküla asemel hakkan jõudma Keava. Tee ääres metsatukas tervitas mind lehmakari. Loomulikult asusin neid pildistama.
Samal ajal aga kukkus mu ratas maha, sest jalg oli sellise raske pagasi jaoks liiga nõrk. Ehmatusega täheldasin, et lenks on kõver ja mutrivõti puudu. Jälle kodutöö tegemata! Sõitsin kõvera lenksuga kuidagimoodi edasi, lootuses leida lahendus. Nii jõudsingi juhuslikult Kehtna ehituspoe ette. Poe nimi on Triger-e ja see oli veel tund aega avatud. Rääkisin müüjale oma mure ära ning ta keeras maru suure mutrivõtmega mu rattalenksu õigeks. Tahtsin temalt osta samasugust tellitavat mutrivõtit, soovitavalt aga väiksema käepidemega, et oleks kergem vedada, aga tal polnud sobivat ning ta andis mulle tasuta enda oma ja soovis head matka. Muutusin rõõmsaks ja tahtsin öelda, et tänan teid, te olete väga armas, aga poole pealt vahetasin sõna "armas" "lahke" vastu, sest mine tea, mis ta muidu oleks arvanud. Tänan Kehta ehituspoe müüjat ka siin blogis. Kui ma lenksu poleks korda saanud, oleksin matka uuesti katkestama pidanud.
 |
| Kehtna Triger-e rulz! |
Seejärel sõitsin mööda suurt maanteed Lelle, kus kohtusme Sveniga. Poe ees passis poiste kamp ratastega ja mingi omatehtud motoriseeritud käruga, jotad viskasid viina ja naisi ei olnud näha. Ainuke naine Lelles oli söökla perenaine. Sööklat silmates lootsime keha kinnitada, kuid see oli avatud vaid tund aega päevas: kl 12 - 13 ja perenaine ütles, et ta ainult ette tellimisel vaaritab. Samas lubas ta mul lahkelt söökla tualetis käia. Seejärel selgus, et GPS ei näita täpset suunda ja pole päris kindel, kuhu peame minema.
 |
| Lelle gäng |
 |
| Nähtud Lelles |
Läksime Sveniga tülli ja kulgesime mossitades laagrini, GPS hakkas poolel teel tööle. Analüüsisin teel olles järgmist mõttetera: me armastame inimesi nende vigade, mitte heade omaduste pärast ja jõudsin tõdemuseni, et see on täielik jama. Me TALUME armastatud inimeste vigu heade hetkede nimel, mida need inimesed meile parimatel päevadel pakuvad, mitte ei armasta neid nende vigade pärast.
Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu õuel. Taluhoone varemed on siiamaani püsti. Teisi matkalisi seekord laagrisse ei tulnud. Tuju paranes, sest koht oli kaunis ja ritsikas jalutas meie asjade vahel. Tegime lõket ja läksime telki magama. Päeva jooksul juhtunud viperused olid ju kõik hästi lõppenud.
6. august 51, 5 km
Lõuna ajal jätkasime teekonda. Lokutal pildistasin jälle lehmi.
Edasi sõitsin Eidapere raamatukokku tehnilist parki laadima. Personal naeris, kui Sven mulle helistas, sest telefon tegi "ammuuu" nagu lehm. Ma mõtlesin, et nüüd mõtlevad, et linnavurle matkab maal ja on selle auks lehma ammumise helinaks pannud. Raamatukogus rääkisid tädid omavahel moosi keetmisest ja koogi küpsetamisest. Seejärel käisin kohalikus poes (Madise äri), mis oli viimane pood enne mitmepäevast pausi. Ostsin muuhulgas Kasekese batoonikesi, mis end hiljem lõpututel sihtidel metsa vahel kuhjaga ära tasusid.
Mukri rabade vahelisel sihil eksisin korraks ära, hakates Koogiste poole sõitma. Kondiitrit ikka kisub Koogistesse. Kohtusime Sveniga Mukri lõkkekohas, kus andsin talle laetud fotoka. Siis taas õhtuni lahus. Sõitsin mööda metsasihte Võidulani. Poolel teel pidas Koit Toome moodi mees auto minu juures kinni ja uuris, kuhu ma lähen. "Siin on palju karusid ja hunte!", üritas ta mind hirmutada. Vastasin, et pole kahjuks oma teekonnal loomi näinud, aga tahaks küll. Ta ütles, et olen julge naine, et üksi matkan. Ta ei teadnud, kuidas ma veel matkanud olen ja ma ei öelnud ka. Võidula on väike küla ja seal ollakse ilmselt oma mõisa üle väga uhked. Kõikjal seisid sildid "siin asus sepikoda", siin asus "klaasivabriku põletusahi" jne. Panin edasi Käru poole ja peagi tuli üle 10 km pinnaseteed. Enamasti oli see ilus metsadevaheline RMK siltidega tähistatud tee, aga vahepeale sattus mingi jube karjäär, kus oli liivane ja ebamugav sõita. Viimaks sain asfaldile ja läksin Kurgja-Linnutajale Sveni ootama. Tema oli alles kaugel, olin väsinud ja hakkas jahe. Kui ta tuli, kolistasime mööda paksu metsa Sakala teed pidi Saeveski metsaonnini. Kitsas puujuurte ja vallidega metsarada käis üles ja alla ning täislastis rattaga oli seal päris kahtlane liikuda. Järgnev lõik on pimedas ja käigu pealt filmitud, nii et kvaliteet pole kiita, aga umbes nii ma sõitsin.
Saabusime metsavahimajja ja ööbisime puulavatsitel, mis oli õudne. Maja oli suur, ahjudega ja lõkkekoht ilus. Jõgi oli ka kohe paari meetri kaugusel, nii et sai end veidi värskendada. Kallas aga oli porine.
 |
| Saeveski metsaonni lavatsid |
 |
| Saeveski metsaonn |
 |
| Jätsime külalisraamatusse jälje |
 |
| Keegi oli seinale teateid jätnud |
 |
| Lahe sein! |
7. august 27,8 km
Hommik oli kole, kuna lavatsil oli vastik magada. Poode ega kohvikuid ette näha ei olnud. Vesi hakkas otsakorrale jõudma. Vahepeal ei jäänudki muud üle kui jõevett keeta.
Minu suureks hämminguks kulgesime sissejuhatuseks 6 km rattaga juurikases ja liivases metsas. Rattaga oleks küllap kuidagi ümber metsa saanud, aga ma olen ikka nii "geniaalne", et RMK jalgrattaradade kaardid jäid kodus välja printimata. Öäkkk.
Lõpuks saabusime kurnatute ja tolmustena Vanaõue puhkekeskusse, kus pesime ja sõime. Samal ajal sadas sinna sisse suur bussitäis pidulikes riietes pestud ja kammitud Nokia Kontserdimaja töötajaid, kaasas loomakostüümid ja karastusjoogid - suvepäevadele. Ajasin pärast pesu veel seljankat rattapükstele ja kontrast suvepäevalistega oli päris kõva.
 |
| Hetk enne supi pükstele ajamist |
Kuna mulle tundus, et Sven minuga raske teelõigu teemal solidaarne ei ole ja tegelt ta ei olnud ka, siis läksime Sveniga jälle tülli. Kuumalaine ja esialgu uuesti jõle metsatee, millele järgnes 15 km lahtiste kividega kruusa. Sõitsin nagu kotis, kuna kaart, mille Aivarilt olin saanud, lõppes otsa ja orienteerusin vaid RMK siltide ja ilmakaarte järgi. Pidasime telefoni teel sidet. Minu rahuloluks viskas Svenil ka lõpuks kopa ette - nüüd oli ta minuga solidaarne ja arvas ka, et sellist tüüpi teed on tõeliselt rõvedad. Jäime graafikust maha. Pidime plaani järgi veel 10 km edasi minema, kuid jäime ööbima Soomaal asuvasse Oksa laagrikohta. Seekord jõudsin laagri esimesena, käisin kitsas puhta veega Lemmjões suplemas ja päevitasin. Sven saabus õnnelikuna, käes 1,5-liitrine pudel maapiimaga. Ta olevat tallu vett küsima läinud, aga lisaks veele ka piima saanud. Mul on hea meel, et maaelu veel päriselt välja surnud pole ja mõned veel oma tarbeks lehmi peavad. Probleemid ununesid, jõime piima ja naersime. Netti polnud saanud alates eelmise päeva lõunast.
 |
| Nii lõhutakse laagriplatsil puid |
8. august 33 km
Öö oli soe. Jätkasime teekonda kuni helistas Pirn ja ütles, et ilmateade lubavat hiidrahet ja äikesetormi. Meie esimene peatus oli Soomaa külastuskeskus, kust ma uued matkatee kaardid sain ja korraks internetis käisin. Vaatasin netist, et tuleb tavaline ilm, äikesevõimalusega. Ainus hoiatus oli, et temperatuur võib tõusta üle 32 C. Kuum oli tõesti. Külastuskeskusest saime külma joogivett ja kohvi, aga koogikesi seal polnud. Edasi sõites viskasin särgi seljast. Tee oli inimtühi, ainult paar autot tuli vastu. Olin juba enne nelja Pertlimetsa laagris, Sven jõudis kuueks. Otsisin kaardi abil Halliste jõe üles ja õhtul käsime rattaga ujumas. Oli jube palav, midagi ei jaksanud teha.
 |
| Sveni särk |
 |
| Sven |
9. aug 30 km
Öö oli vaikne, kuid ase künklik, uni seega väga vilets. Hommikul oli mu nägu nagu poe taga viina võtnud parmul. Tuul oli tõusnud, aga rahet ei sadanud. Sõime viimased toidujäänused ja asusime Kilingi-Nõmme poole teele: 27 km metsasihte ja grande finale- liivane ülesmäge tee mändide vahel, kuhu paar autotki sattus. "Super!" Pidin ratast käe kõrval lükkama. Svenil jälle vedas: ta nägi teeveerel sellist pakkumist ja kasutas ka:
 |
| Karulaane talu hoolib matkajatest |
Kilingi-Nõmmel mu matk lõpes, kuna seal oli viimane võimalus suure bussiga koju saada. Ratast saab ainult suure bussi peale panna. Sven tahtis kaks päeva veel teha. Ööbisime Livonia matkamajas, kuhu ma halvast teest hoolimata saabusin juba kl 13.30. Kedagi ei olnud kodus, nii helistasin matkamaja peremehele Aivarile, kes oli väga külalislahke, juhatas mulle võtme asukoha ja ütles, et kõik on meie tulekuks juba valmis pandud. Nii oligi. Tundsin end nagu kodus. Majas oli kahel korrusel suur elutuba, köök, magamistoad, saun, seinal suured kaardid jne.
 |
| Elutuba |
Duši all käidud, sõitsin kesklinna, kus on peamised poed. Käisin Konsumis, kus üks naine rääkis müüjale, et ta sel aastal marjul käia ei viitsi. Nägin mitut kohvikut ja teeviita, mis näitas, et ööklubi Gia asub 1 km kaugusel. Inimeste poolest vaikne, aga muidu tuuline dramaatilise valgusega päev, suurte aedadega majad kahel pool teed.
 |
| Svenil oli selleks hetkeks juba 302 km käidud. Ta ise pildistas ennast seal |
Kui Sven kohale jõudis, käis ta poes ja tegi süüa ning seejärel sõitis bussiga 45 km kaugusele Pärnu, kus oli tarvis sularaha sissemakset teha. Asjad korras, pidi ta viimase bussiga tagasi tulema, varsti aga helistas ja teatas, et jäi viimasest bussist Kilingi-Nõmmele maha, kuna ootas bussi vales kohas. Kell oli 21-ringis, oli veel valge ning me otsustasime, et ta tuleb häälega. Mõne aja pärast helistas ta uuesti ja kurtis, et keegi ei võta peale. Olin päris üllatunud, sest tavaliselt ikka keegi halastab. Kuna hakkas pimedaks minema, tekkis küsimus, mida teha. Esialgu tampis ta lihtsalt hääletades edasi.
Vahepeal tuli matkamaja juht Aivar, tõi mulle tee jaoks piparmünti, aitas teleka käima panna ning küttis sauna. Kahjuks ei saanud Sven millestki osa.
Kella 23-ajal teatas Sven, et nüüd on nii pime, et vastutulevate autode tulede tõttu pole enam midagi näha. Kilingi-Nõmmele olevat veel 30 km, aga ta olevat nii väsinud, et keeravat kuhugi kuuse alla magama. Temperatuur oli alla 10 C ja ma hakkasin muretsema. Ta oli sel päeval enne Pärnusõitu juba 30 km jalgsi kõmpinud ja tal polnud kaasas ei lampi, helkurit, vett, toitu ega GPS-i. Telefoni aku olevat tal peaaegu tühi. Pimedas ei julgenud muidugi keegi teda enam auto peale võtta. Sven on väga tugev kõndija, aga ta võimetel on piirid. Mis siis, kui inimene tee peal kurnatusest kokku variseb? Oli juba keskköö kui helistasin hädaabisse. Mind ühendati politseiga. Seletasin siis juhtunu ära ja pärast väikest mõtlemisaega öeldi, et kuigi nad saavad inimlikult probleemist aru, politsei taksoteenust ei paku ja et otsest ohtu ei nähta. Üle jäi nüüd vaid kõndida.
Rännumees saabus järgmisel hommikul kell 8.30 ülimas kurnatuses. Ta olevat vahepeal bussiputkas puhata püüdnud, kuid kuna seal hakanud külm, siis maapinnale niidetud heintesse heitnud. Suure januga oli ta pohli söönud. Päikesetõusu ajal hakkas uuesti hääletades vantsima, aga ikka ei võetud auto peale. Päris jõhkrad autojuhid elavad Pärnumaal. :( Sven püstitas seoses selle jamaga oma käimisrekordi: 75 km 24 tunni jooksul ja loobus plaanist matka jätkata. Peale uinakut pakkisime asjad ja sõitsime bussiga Tartu.
 | ||
| Sven enne matka 29. juulil |
 |
| Sven peale matka 10. augustil |
 |
| Jalanõud peale rekordi püstitamist |
 |
| Matkatee skeem näitab, kes kui kaugele jõudis ja mis toimus. :) |
