Kondiitriõpingud

Panen veits päevikut

Selle loo eellugu on kunstiprojekt Nihe. Olen nüüd Tartu Kutsehariduskeskuses kondiitri eriala õpilane. Kool algas 13. veebruaril 2012 ja läbi saab jaanuaris 2013.


13.02 - Esimene koolipäev!

Kui Fideelia koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

Hiljem kuulsin, et kohe peale kella olevat õpetaja tunniga algust teinud. Koolikellaks oli lühike räpilugu ja hiljem tuli mitu erinevat meloodiat. Kuulsin viimati koolikella 1991. a. põhikoolist lahkudes. Edasi läksin Tartu Kunstikooli, aga seal minu mäletamist mööda koolikella ei olnud.

Meie kursusejuhataja rääkis, et ta on pidanud palju läbi elama. Näiteks õlilapijuhtumi. Nooruses praktikandina töötas ta ühe paksu vene naise alluvuses. Tol ajal pesti ahjusid ja tahmaseid masinaid õlise lapiga. Kui õpetaja korralikult ei pesnud, udjas mammi õlilapiga üle ta näppude. See siiski ei suutnud teda erialalt minema peletada.

Harjusin teiseks koolinädalaks ära, et oleme õpilased, mitte tudengid, meid õpetavad õpetajad, mitte õppejõud või professorid ja meil on õpilaspiletid, millega saame veel odavamalt ühistranspordis sõita, kui tudengid!

Õppetöö toimub sessioonidena. Iga kuu on meil kahel nädalal E-K tarvis koolis olla. Ülejäänud ajal teeme mahukaid koduseid töid. Kusagil aprillis-mais algab praktika enda valitud ettevõtetes. Kuni kolm firmat võib valida. Kokku peame tegema praktikat 400 tundi, s.o. 10 nädalat.

Esimesel päeval pidime palju kannatlikult kuulama. Koduseks tööks jäi kooli sisekorraeeskirja läbi lugemine. Vaatasin, et seal on punkt: (2) Õpilane on kohustatud: (5) austama kaaskodanikke, käituma viisakalt ja vastavalt üldtunnustatud moraalinormidele nii koolis kui ka väljaspool kooli.

Peale söögivahetundi panime töökojas kilepõlled ette, mütsid pähe ja peale ringkäiku, kus tutvusime masinatega, tegime ühiselt 1 kg küpsist NÖÖP. Õpetaja mainis, et munavalge peab olema sama tugevalt vahustatud nagu Fideelia seda „Õhtusöök viiele“ saates demonstreeris.

Sain ise taignasegajat käivitada. Võimas.

Õpetaja rääkis, et ta teab täpselt, mida keegi töökojas teeb, isegi kui ta kohal pole. Ta väitis, et peale kaht praktikapäeva suudab ta juba ennustada, kellest saab asja ja kes võiks mõelda eriala vahetamisele. Nagu Lacani isand, kohal kui nähtamatu kõikenägev vaim. Tõesta nüüd talle, et sa pole luuser.

Kui nööbid valmis, toimus arvutitund, kus noormees ülikoolist e-maili ja wordi kasutamist õpetas ning palus, et vastaksime kirjalikult küsimustele „mis on arvuti olemus?“ „kirjelda internetiühenduse olemust!“. Päriselt. Pole ime, et mul esimesel nädalal igaks õhtuks juhe täielikult kokku jooksis.

Õhtul kodus nägin juhuslikult ETV pealt järgmist dokfilmi: „54-aastane Aliide töötas aastaid kutsehariduskeskuse pagar-kondiitrina, kuni ühel päeval sai ta ootamatult koondamisteate. Masendusse langemise asemel sai naine hoopis tõuke viia ellu oma kauaaegne unistus - avada päris oma pagarikoda. Režisöör Märten Vaher, autor-toimetaja Hedli Mangus, produtsent Hannela Lippus.“

14.02

Meile tutvustati meie uut kodu, ehk siis Eesti kõige suuremat kutsehariduskeskust. Käisime puutöökojas, kus kaks toredat ehitusmeest ütlesid, et naised on ka kuldmedaliga selle eriala lõpetanud. 10 poisi kohta on kursusel tavaliselt 1-2 tüdrukut. Käisime veel pesumajas, ilusalongis ja kooliarsti juures, mille kabinetilõhn lehvis juba poole koridori peale. Ma ei ulatunud veel arstitädi teiste tagant nägemagi, kui juba kuulsin ta karmi häält: „Kes arstitõendit tahab, pöördugu minu poole ENNE terveks saamist!“ (Meil märgitakse iga tunni alguses puudujaid ja kes haigestub, peab arstitõendi esitama. Ei mingit luuslangi löömist!). Nurga tagant aga piilus tagasihoidlik turvanaine, kes lõbusalt ütles, et „Aga kes teeb pahandust, kohtub minuga!“.

Mis seal imestada, et juhe alati õhtuks kokku jookseb.

Õhtul tegin üht filmimistööd Tartu kesklinnas romantiliselt kujundatud kohas "Zaal" veiniklaaside õrna kõlksumise saatel küünlavalguses ning olin totaalselt oimetu avastusest, kui erinevad võivad olla hommik ja õhtu.

15.02

Päev algas seadmete õpetusega, mida andis kooli vanim (nais)õpetaja,70+. Rõhutasin siin sugu, et te ei arvaks nagu seadmetest ainult mehed aru saaksid. Ta näitas PowerPointiga meile erinevaid kondiitri- ja pagariseadmeid. Hiljem käisime neid vaatamas. Talle ei meeldinud, kui keegi kasutas kellegi kohta sõna „vana“. Pärast rääkis, kuidas ta klassiga Ahhaa keskuses käies rattaga nööril sõitis, sest tüdrukud olid peljanud ja tema muidugi pidi eeskuju näitama.

Aga siis tuli tõeline õpetaja prototüüp ja lõi meid pahviks. Ta andis toiduhügieeni. Ta ei rääkinud kooli kodukorrast ega muudest formaalsusest vaid hakkas kohe ainega pihta! Ta dikteeris meile tähtsama info sõna-sõnalt ja me panime selle kirja. Täheldasime käekirja paranemist juba esimesel tunnil. Meid oleks nagu põhikooli tagasi paisatud. Aga me saime targaks. Õppisime asju, mida eales poleks aimanud.

Viimased tunnid olid pagaritöökojas. Kondiitritoodete tehnoloogia ja jälle uus õpetaja. Kuidas saab olla nii, et mitme lapse ema, kes on pidanud 15 aastat öösiti ülal passima ja rasket tööd tegema, näeb nii hea välja ning on nii lõbus? Ta viskas nalja, rääkis endast ja siis pidi igaüks endast ka rääkima.

Mitmed naised meie rühmas on minust liiga palju asjalikumad. Mul ammu oli aimdus, et kusagil elavad päris inimesed päris elu ja nüüd siis juhtuski, et nägin neid ja olin nende seas.

„Kuus last, töötan öösiti pagariettevõttes, pole 48 h maganud…“ . Ta jättis ütlemata, et on mitmeid tordivõistlusi võitnud.

„Kolm last, küpsetan kodus…“

„Kaks last, küpsetasin kodus kahe ahjuga 100 leiba päevas…“.

„Kolm last, olen lapsest saadik unistanud kondiitriametist…“

„Kunstnik, null last ja hiljuti küpsetasin saates „Õhtusöök viiele“ juhuslikult maitsva Pavlova koogi. Kommi söön hea meelega. Ei, ma ei ole kodus pärmitaigent teinud.“

Praktikal küpsetasime erinevaid biskviite.


Nädalavahetusel käisin Marco sünnal. Koolielamustest erines see kostüümide poolest.
Igasuguseid huvitavaid sõpru ilmus lagedale. Mulle haakis sappa üks Marco kunagine klassivend. Ta rääkis, et on 35, aga juba pensionil ja tegi mulle ohtralt komplimente. Arvasin, et ta tuleb mulle vetsu ka järgi. Kohal oli veel palju toredaid tegelasi: soliidses eas daamidest roosa printsessikleidiga tädi ning mustas ja punases tädi.

Üsna sürr tunne tekkis, kui üks vipsis Marco sõber, meestudeng mulle seletas, et tema on selline, kes tahab teha konkreetseid asju, näiteks osaleda Marco muusikavideos. „Marco on PÄRIS, mitte nagu näiteks Tartu Uus Teater…“

„Ma ei käi teatris.“

„Õige, ära minegi!“.

Minu fänn olevat ta juba aastaid. Tunnistas, et tema käes olevat üks ammune screenshot ühe mu kunagise töökoha siseveebist, nimelt foorumi tekst, milles ajan tööasju. Suht creepy. Feminismist rääkis ka. Küsis, mitmenda laine feminist olen. Ta teadis ka S. Žižekist ja J. Butlerist jutustada. Tartu Ülikool on ilmselt edusamme tegemas, et tudengid vestlevad juba neil teemadel, mida vanasti Lõunaosariikides vaat, et tabuks peeti.

20.02

Jälle kool. Hommikul uimasime klassis, siis oli meil söögivahetund ja siis praks. Tegime Keelekest, Kevadlille ja Narva küpsist. Olime 2tes gruppides ja iga grupp sai ühe küpsiseliigi. Me tegime Narvat. Segasin labakäega alt-üles liigutustega tainast, millele mu paariline kakao ja jahusegu juurde lisas. Oli väga sportlik tegevus, lausa higistama võttis. Kas olete mõelnud, kuidas üldse küpsis saavutab teatud kuju? Eksisteerib terve maailm, mida paljud ei tunne ja sinna kuuluvad kolmnurksed pritskotid. Pritskoti otsa pannakse metallist toruke ehk tülle, millel on erinevaid läbimõõte ja mis on kas sileda või sakilise otsaga. Narva küpsistele lähevad sakilised tülled. Saime väikese ehmatuse osaliseks, kui selgus, et kohe esimese korraga ei õnnestugi uhkeid puhvis ja sümmeetrilisi Narva küpsiseid pritsida. Kevadlill on lihtsam. Narvat tuleb vindiga pritsida. Mulle tundub, et kõikenägev õps kahtlustab mind ebajärjekindluses, sest niipea, kui korraks nõusid pesema jooksin, mainis ta, et noh, juba tüdines ära. Lisaks tulid kõik küpsised mul erineva läbimõõduga ja osadel vahtisid sarvekesed taevasse. Need aga kõrbevad ära. Küpsis peab olema sile ja nunnu, mitte väikese tigeda kuradikese moodi.Vähemalt esialgu.



21.02

Klassil oli meeleolukas vestlus 70+ vanuses seadmete õpetajaga.

Õps: ma võtsin Tartu Maratonist osa.

Meie: ?!

Õps: kukkusin mingi hunniku otsa, kust Pullerits üle hüppas. Täna sabakont haige.

Meie: :(

Õps: prillid läksid puruks.

Meie: kukkumisel või?

Õps: jah, teisel kukkumisel.

Peale tunde oli meil külas pagari tööriietuse müüa ja mõõtis meid. Tellisime riided, nii et märtsis oleme juba tunduvalt seksikamad. Praegu peame praktikal kandma tobedat mütsi. Siis kutsus klassiõde M mind endaga koos kondiitri töövahendeid ostma. Tahtsime mõlemad hirmsasti tüllesid ja pritskotti. Firma asub Tartu äärelal, põllul, kus on suured laod. Ostsime ilusa pritskoti, kaks tüllet ja kratsi ja nüüd saame kodus küpsiseid teha! M-st asjalikumat inimest on keeruline leida. Ta esitas oma järsul ja otsustaval hääletoonil sisutihedaid küsimusi, millele firmatöötaja eriti vastata ei osanud, sest tema ülesanne olevat ainult müüa. Mulle jutustas M, kuidas ta esimest korda elus igatseb kooli minna ja kuidas ta on juba lapsest saadik tahtnud kondiitriks saada.

Mu uued töövahendid

Sel päeval olin söönud kolm erinevat vastlakuklit ning enne magama minekut rüübanud korgitäie kalamaksaõli (organism tahab häid rasvu ja vitamiine). Pole ime, et voodisse minnes ajas kaks tundi iiveldama. Õnneks ikka uinusin viimaks

Ahjusoojad omatehtud vastlakuklid...

22.02

Pikim päev, peaaegu 12 h. Kl 8.30- 20.00. Koju sain kl 20.45. Esimene tund oli esmaabi ja seda andis tore aktiivne lastearst ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud. Tund algas sellega, et igaüks pidi ütlema, mis nimi, kust koolist tuleb ja suhe esmaabisse. Kui ta kuulis, et olen lõpetanud Kunstiakadeemia, hakkas kohe rääkima, et oi, kunst ja kondiiter, kindlasti tortide kaunistamine! Ja et tema tutvus Hansalaadal toreda naisega, kes omatehtud keraamilisi kruuse müüs. Ta oli nii hoos, et ma ainult noogutasin rõõmsalt. Pole tal tarvis teada, et ma ei ole iial kruuse teinud ja kaunistada ka ei taha, vähemalt esialgu.

Õpetaja ütles, et ta on moodne vanainimene, kes 62-eluaasta juures oskab arvutit kasutada ning kellel on Orkut ja Facebook. Arvuti kasutamise oskus ei sõltu vanusest vaid suhtumisest, teatas ta ja meie olime nõus.

Alustuseks jutustas õpetaja meile, kuidas oskamatus anda elustavat esmaabi on saatuslikuks saanud ja lähedaste inimeste elu maksnud. Seejärel rääkis juba täpsemalt punase risti tööst ja elustamisest. Järgmine kord õpime elustamist nuku peal.

Seadmete õpetuses oli ühe töökojas asuva ahju peale töö. Käisime enne ahju vaatamas, siis läksime klassi ja kirjutasime manuaali kasutades uue kasutusjuhendi, mis mahuks ühele A4-le, et saaks seinale panna. Kuna materjale sai kasutada, tundus töö lihtne. Hinnet veel ei tea.

Seejärel algas hardcore konspekteerimine, sest tuli jälle toiduhügieeni tund. Kirjutasime, nii et käsi läks krampi. Vahepeal läksin autopiloodile ja kribasin lihtsalt teadvustamata sõnu vihikusse. Kui olime ilma pausita umbes kaks tundi kirjutanud teemadel: toidumürgistused, toiduinfektsioonid, zoonoosid, helmintoosid ja toidumürgistuste vältimine, jagas õps meile kätte valikvastustega küsimused tunni materjali peale, millele pidime vastama. Kasutada tohtis oma konspekti. Nagu aimata võib, oli töö seega lihtne, kuigi küsimused olid trikiga ja kui ei lugenud tähelepanelikult, võis alt minna. Õnneks sain ikka viie. Oma esimese punase viie üle hulga aja. Esimese klassi tunne tekkis.

Järgmisena lendas peale praktika ja selgus, et plaanid on suured. Põhitööks pidi tulema 100 vastlakuklit ja vahepeal, kui need on kerkekapis, pidime tegema erinevaid küpsiseid ja keekse. Mina tegin lisaks kõigele veel fotosid. Aeg lendas. Muutusin ajapikku küllaltki asjalikuks. Vahepeal olin nagu peata kana. Kuklite veeretamine muide on raketiteadus. M veeretas vist kaks tundi, et selgeks saada. Mina muidugi olen püsimatu nagu kõikenägev õps teab. Kukli veeretamine sarnaneb stressipalliga mängimisele. Sellest on hullem ainult matemaatika. Algul näiteks ei teadnud ma, kuidas mahtusid arvutada. See teema, et kui retsept on mõeldud 10 kilole kuklitele, siis kuidas aineid ümber arvestada 5 kilole. Ja veel, et kaal 5 grammi ei näitagi ja viimase numbri võib ära jätta ja muu säärane kõrgem matemaatika. Oskan kodus üksi olles paremini arvutada. Grupis mu tähelepanu hajub, aga kuna olen üsna lähedal diagnoosile düskalkuulik, pean arvutamisele alati totaalselt keskenduma, kui tahan, et see õnnestuks. Piisab väikesest segajast, kui kõik on läbi. Aga tainast käega segada on endiselt tore. Ma küll kunstist praegu ei räägi ja panen iga päev kirja, kuidas mu tsölibaat edeneb, aga taignategu sarnaneb maalimisele liigagi palju. Kohe hirm hakkab.

Pärmitaigent sõtkumas

Ei kujuta ette, et elaksin terve aasta kunstita, kui ma samal ajal muud ei õpiks või ei töötaks. Absoluutselt käsitamatu on mu jaoks fraas „elu elama“. Kunstita saan olla ainult siis, kui on piisavalt muud tegevust.

Vahukoore pritsimine

Magasin mõnuga koolijärgsel hommikul end välja. Juhe enam nii koos pole kui alguses ja klassikaaslastega suhtleme omavahel ka juba üsna vabalt. Väga erinevad tegelased on kokku sattunud. Erinevus aga, nagu ma varemgi olen maininud, seltsimehed, igatahes, rikastab.

See pilt FB-s muutus hoobilt päeva hitiks

26.02

Olen nüüdseks kaks päeva tegelenud kodus küpsistega ja pea käib juba ringi, sest ma ei söö eriti jahutooteid vaid olen pigem šokolaadi, kohupiima ja muna fänn. Tegin Kevadlille ja Narvat. Kohutav mäkerdamine ja aeglaselt edenev tegevus, sest kodus puuduvad head tingimused. Köök oli kuum nagu põrgu ja mikser oleks peaaegu plahvatanud. Kõik küpsised said vastu ootusi erineva suurusega. Taigen kleepus tülle külge. Segasin vist üle! Deem!!! Aga ma ei jäta. Ma ei lase kõikenägeval õpetajal järgmine kord arvata, et kunstnik on tüdinenud.

YMSOIFTS

Õhtusöök viiele

Sissejuhatus

Sõitsin maale ema sünnipäevale, kui OÜ Filmimees mulle helistas ja pakkus osalemist saates „Õhtusöök viiele“. Vaatan telekat harva ja olin seda saadet ainult vilksamisi jõukas näinud. Uurisin natuke tausta ja lõpuks ütlesin, et mul on äge enda kujundatud köögimööbel, teeme ära.

Ema sünnipäeval katsetasin stoovitud porgandeid ja sirvisin vanu kokaraamatuid. Salvestuseni oli aega ainult paar päeva. Nende sisse pidi mahtuma maalt Tallinna minek, sealses atekas filmimine, sõit Tartu, kodu koristamine, shoppamine ja esimese õhtusöögilise külastamine.

Ma olen ikka täitsa hull. Ma ei tee ju süüa. Mina ei oska. Ainult magusad küpsetised. Sven teeb soolast sööki. Ja üldse, Sven vastutab meie kodus köögipoole eest, sest see meeldib talle.

Vaatasin arhiivist saateid. Mind hakkas häirima saate algustekst, kus öeldakse, et käiku lähevad nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid. Kirjutasin saate toimetajale, et arvasin, et tegemist on laheda elustiilisaatega, kus seltskond põnevaid isiksusi huvitavaid lugusid vestab ja häid sööke maitseb, nüüd aga selline negatiivne alatoon. Ütlesin, et minu motivatsioon sellega langes ja ma ei tunne enam soovi saates osaleda. Leping oli alla kirjutamata. Toimetaja vastas, et ta polegi seda teksti kuulanud ja veenis mind osalema pika kirjaga, kus selgitas, kui tore saade see tegelikult on. Kuna olen riskialdis ja alati valmis uusi asju proovima, jäin lõpuks nõusse. Uue hooaja mõned esimesed saated algasidki rõõmsamalt, ilma koledate ähvardusteta, aga hea, et ma saatesse veel tänulikku kirja saata ei jõudnud, sest millegipärast pandi vana sissejuhatus tagasi. MIDA see neile küll annab?

Kuid nüüd taas salvestuse-eelsesse aega. Madistasin peale ema sünnat atekas ja sättisin oma maale nähtavale. Võtterühm koosnes kolmest inimesest. Pidin end täislausetega tutvustama ja oma töödest rääkima. Kuna tegelen ise ka filmimisega, ei valmistanud mulle erilist peavalu ei täislausetega rääkimine ega ka kaamera ees olek. See meeldis võttegrupile, kes ei jõudnud ära kiita, kui hea on filmida filmimisega tegelejat. Tean, kuidas operaator ja intervjueerija mõtlevad ja tean ka, et showbisnesis püütakse alati skandaali tekitada.

Peale intervjuud sõitsin Tartu ja hakkasid ettevalmistusi tegema. Sven oli kergelt närvis ja ütles, et võib mind aidata küll, aga ei taha, et teda telekas näidatakse. Õnneks ei näidatud ka.

Anise pool

(Vaata saadet)


Esimene kokkaja oli Anis Arumets, kes tegi süüa oma ema restoranis. Olin pettunud, et me Anise koju ei saanud minna. Saade on ikka kodukokkadest ehk inimestest, kes teevad süüa oma kodus. Anise ema restoranis kohtusin esmakordselt teiste osalejatega. Esimene asi enne sööma asumist oli intervjuu. Pidime Anise menüüd lugema ja ütlema, mis meile toitudega seostub ja mis võib nende tegemisel valesti minna. Enne intekat selgus, et maja peal pole ühtegi peeglit ja ma puuderdasin end liftis peegli ees. Panime sel ajal lifti seisma ja kuigi maja tundus vaikne, tuli just samal ajal üks tädi trepist alla ja kurtis, et lift ei tööta.

Kui tuli aeg lauda istuda, pani võttegrupp Anise keset ruumi seisma ja käskis tal öelda, „ehk soovite köögist läbi astuda ja vaadata, kus ma teile toidu valmistasin?“ Tavaliselt lisatakse: „Ma ise lähen toimetama“. Kõik kokad teevad sellise sissejuhatuse, isegi kui neil polegi toimetamist. Anis pidi selle kaks korda läbi tegema ja mind ajas see hirmsasti naerma, kuigi olen ju ise ka filminud. Läksime ta ema kööki, mis oli vägev.

Lauas olime kõik veidi kanged ja püüdsime harjuda teadmisega, et meil on puusal mikrofoni nelinurkne karp ja kaeluse küljes mikrofon, et helimees istub nurgas ning iga meie sõna on talle teada ja jääb ajalukku. Ruumi valgustasid kaks tugevat prožet. Operaatoripaar Tipp ja Täpp hakkasid filmima. Mitte segi ajada Elu24st tuntud Tipi ja Täpi ega ka lastesaate omadega.

Üldiselt käib see nii, et kokk toob roa lauale ja ütleb näiteks: „Tegin esimeseks eelroaks salati.“ Kõik maitsevad ja räägivad, kuidas tunne on. Siis teatab korraga toimetaja, et nii, võtame teemaks (näiteks) petmise. Ja mina hüüan spontaanselt: „See on nii naistekas!,“ misjärel kaameramees Täpp kutsub mind ärritunult korrale, sest spontaansust pole ette nähtud ja hiljem ütlen mossitades, et ta tekitas ähvardava õhkkonna.

Anise juures rääkisime eksootilistest toitudest, alkoholismist ja rassismist.

Mainisin seal, et näksisin ükskord konna, sest mulle öeldi, et see on nagu kana, aga tegelikult ei olnud, sest kerge lima oli peal.

Joomisest rääkisime palju pikemalt, kui saatesse jõudis.

Saadet vaadates ajas mind naerma, kuidas jutustan oma rassistlikku unenägu. „Kohutavad unenäod sul, Fideelia!“ kommenteeris meeshääl.

Kui toidud maitstud, andis iga osaleja oma punktid ja kommenteeris jututeemasid. Intervjuud toimusid igaühega eraldi, sest hinded pidid jääma esialgu saladuseks.


Minu pool
(Vaata saadet)

Järgmisel päeval kokkasin ise. Olin eelnevalt tööde järjekorra üles märkinud. Mul on nimelt väike katkine pliit. Ma saan korraga kasutada ainult kas väikest rauda, mis töötab ainult maksimumkuumusel ja praeahju või ainult suurt rauda. Efektiivseks ajakasutuseks plaanisin teha toite läbisegi, mitte kindlas järjekorras. Päris mul lastigi oma plaani järgi tegutseda. Öeldi, et selleks, et kaamerameestel parem filmida oleks, peaksin iga toitu tegema järjest algusest lõpuni. See tähendas pause ja seda, et külalised tuli kutsuda pool tundi hiljem. Üks kaamera ka vahepeal streikis, aga sai korda.

Pingeline päev algas jõusaalis. Mu treener Artur oli väga elevil. Külmetuse tõttu polnud ma juba kolm nädalat trennis käinud ja tundsin end suhteliselt nõrgana, kuid adrenaliin päästis mind. Energiat oli päris kõvasti. Treener pani mulle raskusi ka juurde. Klubi tahtis minu arvelt reklaami saada ja sedamööda, kuidas ma saalis masinalt masinale liikusin, jooksis minuga kaasa klubi reklaamtahvlit kandev päkapikk.

Trenn mõjus mulle ergutavalt. Peagi hakkas minu pool kodus hull kokkamine. Mu korter täitus inimeste ja videotehnikaga. Mööbel tõsteti ringi. Puhvetkapi ees tääkliilia all võttis platsi helimees, kes kõik viis päeva käis ringi muheda ilmega, nagu ta teaks midagi, mida meie ei tea. Kaks heledat prožet pandi keset tuba. Elekter läks kaks korda ära, aga õnneks saime tagasi. Paneb imestama, et suhteliselt uues majas on nii nõrk elektrisüsteem.

Tipp, Täpp ja mina oleme valmis!

"Maitse järgi soooola!"

Pauside ajal, kui toit oli praeahjus ja filmida midagi polnud, luges kogu võttegrupp mu raamatuid. Mu tuba nägi välja nagu raamatukogu lugemissaal. Vaata, mida võttegrupp minu juures luges! :) (piltide autor ei ole mina, ma ikka oskan fokusseerida! :)

Süüa tehes pidin kaamera poole vaadates oma tegevust kommenteerima. Saatejuht esitas vahepeal küsimusi, aga osa ideid tekkis ka endal kas käigu pealt või oli juba varem plaanitud. Telekoka roll oli keerulisem kui olin arvanud. Tuli end jagada mitme tegevuse vahel. Peale saadet on osad küll öelnud, et ma olevat telekas mõjunud vabalt nagu tõeline köögihai, aga ma ise arvan, et alati saab paremini. Kuna võttegrupp oli lahe, siis tõesti närvi sisse ei tulnud. Nalja pidi ka saama, sest me ei teinud „Vabariigi kodanikke“ vaid meelelahutussaadet „Õhtusöök viiele“.

"Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle..." :D

Kahjuks lõigatakse see saade nii lühikeseks, et enamus head materjali jääb välja. Võttepäev võib venida teinekord lausa 12 tunniseks. Huvitav, milleks oli vaja sisse jätta minu fraas: „Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle...“, aga samas on palju sisukamad jutud välja jäetud. Keda see huvitab, mitu põlle ma ära pesin? Tõenäoliselt läks selline absurd lihtsalt hästi kokku sellega, kuidas ma korduvalt Svenilt nõu küsin ja kui puder üle keeb, teda appi hüüan, sest käeulatuses pole ainsatki lappi, millega pliiti pühkida, aga kui ülekeenud toit kuumal pliidil ära kuivab, on seda juba väga raske sealt ära saada. Kiire tegutsemine kriisiolukorras on tähtis, seega ma ei hüüdnud teda üldse ilmaasjata. Sellistel hetkedel meenub, et enne salvestust kinnitasid kõik, et kui ma ajahätta jään, tulevad nad mulle appi, aga kuhu nad jäid, kui neid tõesti oli tarvis?!

Saade on kodukeskne ning sellest lähtuvalt jutustasin ka rohkem oma kodust ja perest. Kuna aga saatetegijate eesmärk oli hoopis näidata koomilisi seiku, kuidas naine köögis ehk „oma pühakojas“ meest appi kutsub, jäid kõik mu lood välja. Üks tore välja jäetud perekonnalegend seoses suure tordivaagnaga, kõlab nii:

Mu isa vanaisa Herman oli Saksa juut, kes oli kolinud perega Peterburi ja oli viimase tsaari Nikolai lähedane sõber, suur relvaärimees. Tsaar andis talle teenete eest aadlitiitli. Revolutsiooni ajal sooritas Herman enesetapu. Pärast mehe enesetappu tuli ta naine (mu isa vanaema) Saksamaalt Baierist pärit Amalie tütrega Eestisse, kaasa aga organiseeris mitu vagunitäit relvi, et Eestis nendega äritseda. Samuti võttis kaasa hunniku lauanõusid, väidetavalt tsaarile kuulunud elamisest. Eestis hõõrus tsaaride nimed ja näod nõudelt maha, et ohtlik ei oleks, kui keegi avastaks. Nõnda olevat see vaagen meile jõudnud.

Hoogu sattudes rääkisin veel lugusid oma karmist ja feministlikust vanavanaemast. Näiteks oli pere rahakott tema käes ja suur võtmekimp vööl. Ta tütar Armida oli kunstnikuhing, kellel ema Amalie tööd teha ei lubanud. Armida abiellus eestlasega. Ühel päeval küsis Armida matroonilt kinopiletite jaoks raha ja läks abikaasaga õhtut veetma. Kuna kinopiletid osutusid odavamaks, ostsid nad ülejäänud raha eest kommi. Kodus tegi Amalie skandaali, sest tema meelest oli ebaaus, et noored talle eelnevalt ei öelnud, et kommi ka veel tahavad. Ülejäänud raha oleks pidanud talle tagasi tooma.

Seda lugu ma salvestusel ei rääkinud, aga teatavasti oli 1930ndtel aastatel vaimude väljakutsumine väga moes. Vabal ajal kogunes Amalie koju okultismihuviline seltskond ja tollal allameetrimehest isa teadis veel oma eluajal rääkida, et kuna teda seanssidele ei lubatud, olevat ta ukse vahelt piiludes näinud, kuidas taldrik tõesti LIIKUNUD.

Mul oleks oma värvikast suguseltsist veel palju kõnelda. Köögiseinal rippuvad reeglid, mida korduvalt saates näidati, pärinevad mu kodundust õppinud vanatädi Hilda eestiaegsest konspektist.

Muide, kohe peale saadet saatis mu filoloogist sõber mulle infot sõna „stoovima“ kohta: „Eesti esimeses kokaraamatus "Köki ja Kokka Ramat" (1781) oli see sõna juba olemas, seal küll kujul "tuuvima", nt: "Rohhilisse herne-koune tuwida".

Ahju iseärasuste tõttu ning kaamerarikke pärast venis asi pool tundi üle. Filmimise tõttu korduvalt edasi-tagasi nihutatud lauamürakas oli koormatud filmitehnika, kohvitasside ja muu jamaga, mille vaevu külaliste saabumiseks eemaldada jõudsime.

Iga kodukokk peab tegema õhtusöögilistele üllatuse. Ajavahe otsusest saates osaleda kuni salvestuseni oli niivõrd lühike, et valisin lihtsa asja. Näitasin neile oma lühifilmi Mehe tee, millest ka elueesmärkide teema. Vaataja muidugi jäi filmist ilma, aga mu kodukal on see olemas. Lisaüllatuseks olid aktipildid. Tahtsin neile midagi kinkida, aga nagu öeldud, ettevalmistusaega ei olnud, siis just need juba olemasolevad ilusad pildid tundusid selleks hästi sobivat.

Õhtu sujus hästi. Anis küll ei söönud midagi peale pavlova, aga me saime sellegipoolest normaalselt läbi. Feminismiteemaga olgu nagu on. Elu24-s oli suur uudis, et feminism jooksutas Anisel juhtme kokku. Võib-olla ei suutnud ta hoopis seetõttu midagi öelda, et põrnitsesin teda kurjakuulutavalt? :) Tegelikult ma polnud põrmugi pahane, aga nalja peab ka saama. Me ei ole igavad kuivikud vaid inimesed oma kiiksudega. Kokkuvõtteks võibki nentida, et saade andis üsna tõepäraselt edasi mind mu kodus. Selline ma olengi: spontaanne, äkiline, rabe, kõhklev, otsustav, julge, lõbus, paks, peenike, noor, vana, kukk ja kana. Kergendusega tõdesin, et tüütu meeshääl jäi minu puhul suhteliselt tagasihoidlikuks. Mitmetes eelmistes saadetes oli ta end üsna labasest küljest näidanud, püüdes iga hinna eest kodukokki naeruvääristada. Taustamuusika oli ka vahepeal mõnusam, ei olnud pidevalt ühesugune vaid muutlik. Jõusaalikaadritega jäin rahule. Hoolimata sellest, et ei olnud kaua trenni nägu näidanud, tundus mu keha mulle telerist vaadatuna päris ilus ja sihvakas.

Saade „Õhtusöök viiele“ on huvitav antropoloogiline eksperiment. Kahju, et hea materjal on meelelahutustööstuse teenistuses. Sotsioloogid saaksid sellest põhjalikke uurimustöid kirjutada. Reality showd võiksid ülikoolidega koostööd teha ja maailm oleks kindlasti parem paik.Kui järgi mõelda, siis "Õhtusöök viiele" reality show ei ole, sest tegevus toimus kontrollitud keskkonnas ja filmitavad teavad alati, kui kaamerad käivad, samuti antakse jututeemad ette.

Ingridi pool
(Vaata saadet)


Peale seda „Õhtusöök viiele“ seeriat, kus tegid kaasa strippar Marco, Billeneeve jt. kartsin, et ka mind ja mu kaaslasi tahetakse lolliks teha. Eriti „hea idee“ oli operaatoril muidugi salaja Billeneeve seelikualust filmida. See ajas mul harja punaseks. Isegi voliniku arvamust pole vaja, nägemaks siin sulaselget soolist ahistamist. Kodukokkade nimetamine friikideks pole ka kuigi viisakas. Friikide all on mõeldud siinkohal ilmselt veidrikke, mitte selliseid oma ala fänne nagu arvutifriik, kokandusfriik.

Elu24 ei säästnud friigishow nimetusest ka meid. Õnneks läks meie seltskonnal muus osas paremini. Huumor, mis meie kulul on tehtud, ei mõju pahatahtlikult. Pean siinkohal huumori all silmas viisi, kuidas on teostatud saate montaaž: mida on välja jäetud ja mida nimme rõhutatud. Üks asi, mis häiris, oli saade, kus Ingrid Saarna kokkas ja kõik minu kiidusõnad olid välja jäetud. Nii jäi vaatajale ekslik mulje nagu ma oleksin Ingridi superheade toitude üle ainult nalja visanud või kriitikat teinud. Õnneks on Ingrid chill, saab aru, et meedia tahab verd, higi ja pisaraid.

Ingrid juures rääkisime taimetoitlusest. Enamus juttu jäi muidugi välja. Mina rääkisin, et lihaste arengu tõttu peaks saama ka loomseid valke, AGA minu kaugem ideaal siiski on taimetoitlus. Alustan sellest, et üritan turult hankida kodupeetud loomade liha, seejärel uurin, kas valgupulbrit, juhul kui selle tegemisel ei ole loomi tapetud, saaks asendada lihaga. Parim oleks kunstlik liha. Me ei taha ju teada tegelikult, kuidas loomi tapetakse! On ebaõiglane süüa elusolendit, kellel on oma karakter ja individuaalsus.

Intervjuu ajal rääkisin seoses koolisüsteemiga ja oma ideega teha oma vanas maakoolis perfokas, ühest Joseph Beuys’i teosest I Like America and America Likes Me.

Mitmes saates jutustasin oma lemmikkunstnikest, kes mida on teinud ja kuidas on mind innustanud. Loomulikult jäeti kogu see hariv info välja. Palju naljakam on ju vaadata, kuidas inimene mõtlikult arutleb, mitu põlle ta pesi ja millal ta murulaugu munavõi sisse segada kavatseb.

Ingridi juures palusin, et võiksin intervjuude ajal päikeseprille kanda, sest kolmandaks võttepäevaks oli ere valgus mu silmad tundlikuks teinud. Mul ei lubatud prille ette panna, sest kõik kaadrid pidid olema ühesugused. Sellest ongi tingitud tumedad silmaalused ja kissitamine kolmandal päeval. Ma ei saanud vahepeal silmi lahti hoida. Kuulasin saatejuhi küsimuse suletud silmadega ära ja vastamise ajaks tegin luugid lahti. Telekas nägid mu silmad kolmandal päeval üsna jubedad välja.

Reno pool 
(Vaata saadet)

Saatest jäeti välja, kuidas füüsikutaustaga maavanem Reno Laidre tegi meile showd kummikarudega. Olen keemiateatrit varemgi näinud, aga erinevas taustsüsteemis. Hoopis šefim on näha ehtsa leegiga kaloreid põletavaid kummikarusid ringi lendamas maavanema elutoas, kui füüsikainstituudi hoovis. Jäätise valmistamine oli ka väga lahe. Munade uputamine pakkus hasarti. Ma ei teadnudki, et selline toit ka olemas on. Õhtu kulges hoogsas tegevuses. Reno kinkis meile Piirissaare sibulaid ja küüslauke, aga mul on oma 2006. aasta Piirissaare reisist vägevad mälestused. Ei mingit turistinänni vaid giidiks vipsis, aga lahe kohalik vanamees ja feminismiteemalise kirjanduse studeerimine mändide varjus.

Jututeema "petmine" nagu ka enamus teisi teemasid ei tulnud üldsegi meil loomulikul teel vaid saatejuhi soovil. Kõik muidugi kohe laitsid petmise maha. Mina avaldasin oma alternatiivse seisukoha. Keegi peab ju ometi hallist massist erinema. Tegelikult üsna silmakirjalik, et kõik ütlevad, et petmine on vale, aga samas on enamus mehi, aga aina enam naisi elu jooksul oma abikaasale truudust murdnud. Kas poleks praktilisem see asi kohe selgeks rääkida, kui hiljem pisaraid valada? Tean vanapaare, kes juba nooruses leppisid kokku, et nad ei ole teineteise omanduses, kuigi armastavad teineteist. Neil on kõrvalsuhteid olnud, kuid nad elavad õnnelikult koos. Armukadedus on hirmus nähtus. Arvestades sellega, et enamik inimesi armub elus korduvalt erinevatesse inimestesse, kes vahel on isegi erinevast soost, ei ole mõistlik tekitada endale ja teistele stressi, nõudes eluaegset… vanglakaristust? Sest abielust tahetakse vanglat teha.

Leno pool

(Vaata saadet)

Eetrisse paisatud viimane saade oli eriti lühikeseks kärbitud ja meeshääl nimetas mind kunstnikuprouaks. Kust sellised ajugeeniused tulevad?

Õhtusöögi algus venis pikaks. Meid toodi autoga küll õigeks ajaks kohale, kuid pidime autos ootama üle poole tunni, enne kui tuppa lasti.

Leno on puhtakujuline flegmaatik, nii et kui ta midagi rääkima hakkab, on see minu jaoks nagu vastupidavusperfokas: kas suudan lõpu ära oodata? Ei? Jah! Ei! Jah! Aga nagu ta ise ütleb, et kui ta „mehhiklane välja tuleb“, võib ta korraga röögatada ja kätega vehkides pööraseid lugusid rääkida. Märkasin saadet vaadates, et montaažiga oli Leno tegevust osaliselt kiirendatud ja muhelesin endamisi.

Olime Lenoga mitmes asjas ühel nõul, näiteks feminismis ja petmises.

Üllatuseks maalis Leno abstraktse pildi ja ta sõber Everado tegi muusikat. Jutuks tuli kunstiteose hind, et kas teos on oma hinda väärt. Selgitasin, et kunstnik ei pea oma töid ise reklaamima. Arenenud maailmas teevad selle töö tema eest ära vastava hariduse saanud asjaajajad nagu diiler, galerist, mänedžer.

Meil paluti veel rääkida kodusünnitusest, eri rasside vahelisest abielust ja paljust muust. Tõenäoliselt sellest, et viimases osas tuleb alati kingitus ja kommentaarid kodukokkade aadressil, ongi viimane osa alati lühem ja osalejate seostatud kõneluse asemel saab publik kuulda mõttetuid repliike, mis ei anna uut huvitavat infot. Õnneks sai vähemalt nalja: ma ei mäletanud salvestusel, et inglise keeles tähendab horseradish mädarõigast. Mehhiko stiil, sealt võib tulla mida iganes.

Tulemused: Anis 33 p viies koht, mina 35 p neljas, Ingrid ja Leno said 40 p ja Reno võitis 44 punniga.

Imestasin lõpus ette loetavate tekstide üle. Mis minu teksti puutub, siis see ei vastanud üldse tegelikkusele ja kui uurisin, millest need järeldused, vastati, et vaatajal peab ka huvitav olema. Oli siis või?

Minu kohta oli öeldud, et „pabistasid päris kõvasti“, kuigi ma ise küll endal absoluutselt närvi sees ei tundnud olevat. Olin lihtsalt spontaanne. Kui ikka puder üle kees või äge põll ununes ette panemata, sain pahaseks, aga pabinat ei olnud, tehke või tina. Tõlgendamise küsimus.

Kaaslased väitsid, et ka nemad polevat aru saanud nagu mina pabistanud oleksin. Samuti on mitmed inimesed mulle peale saadet öelnud, et ma olevat end kaamerate ees vabalt tundnud.

Lisaks kõigele oli mu lõputeksti veelgi lühendatud. Ma ei tea, kas selleks, et vaatajal veel huvitavam oleks või selleks, et rohkem pesupulbrireklaame näidata. Seal oli üks mõte mu palja rindkere aktsioonist ka, aga mis läinud, see läinud.

Mulle ei anna asu tõdemus, et meelelahutusbisnis üritab iga hinna eest publiku agressiivsetele tungidele panustada. Juba saate alguses tekitatakse negatiivne meelestatus: „mängu lähevad ka nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid“. Tegelikult sai meie seltskond omavahel nii hästi läbi, et pärast saadet kogunesime ühel tormisel õhtul Reno juurde, kus õpetasin pavlova tegemist. Vaatasime kooki süües ühiselt saadet „Õhtusöök viiele“. Ka meie järgmine kohtumine pole enam mägede taga. Saite nüüd intriige.


Siit saab minu saadet järele vaadata, osa nr 41.

Meelelahutustoimkond tegi kõvasti tööd:

http://www.elu24.ee/729550/ohtusook-viiele-friigi-show-jatkub-anis-arumetsa-ja-feminist-fideeliaga/
http://www.elu24.ee/730206/pildid-kunstnik-fideelia-puudis-pilke-varvika-soenguga/
http://www.elu24.ee/730196/tume-harra-napsas-anis-arumetsal-preili-nina-alt-ara/
http://www.elu24.ee/731418/feminismi-teema-ajas-anis-arumetsal-juhtme-kokku/
http://www.elu24.ee/731486/staarfeminist-fideelia-ainus-mis-loeb-on-tissid/
http://publik.delfi.ee/news/ohtusookviiele/feminist-fideelia-leivanumbriks-on-magustoidud.d?id=63885891 h