See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


07 January 2018

2017 kokkuvõte

Uus aasta juba jookseb, aga mul kõik kokku võtmata! OK, panen siis kirja, mida tegin esimest korda 2017. aastal.

1. Sain doktorikraadi ja seoses sellega avaldasin raamatu Naine kui kangelane

Trükisoe raamat
2. Tegin isikunäituse ja korraldasin sümpoosioni Valga Muuseumis. Uudisklipp Ragnar Kond: „Fideelia-Signe Rootsil valmib uurimistöö naisest kui kangelasest“.


Mõned sümpoosionil kõnelejad foto "Amatsoonid Maria ja Fideelia" ees.

3. Võitlesin ravimatult haige kassi elu eest ja kaotasin: õe kass Päike tõusis ja loojus. Mulle sai see liiga raskeks vaimseks katsumuseks. Võtsin doktorantuurist akadeemilise puhkuse, millest hoolimata kaitsesin samal aastal kraadi!

4. Hr Mesi astus Päikese asemele. Ei oleks mett päikeseta!
Hr Mesi teeb pai :)
5. Tegin töötukassa kaudu tõstukijuhiload.
Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ
6. Minu ettepanekul restaureeriti põllumajandusmuuseumis Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunker, mille sinna eksponaadiks annetasin peale oma näitust Tallinna Linnagaleriis (õigupoolest käis punker Mark Soosaare palvel veel teiselgi näitusel "Mees ja naine - tulnukad" Pärnu MONA-s).
Pidasin kõnet restaureeritud punkri avamisel põllumajandusmuuseumis
7. Kolisime lõplikult Tallinna: sõitsin autoga esmakordselt Tartust Tallinna, pardal ähmi täis kassid.
Kolm on seltskond. Saabiga. Kaks härrat reisivad tagaistmel transpordipuurides, mistap neid ei ole siin näha.
8. Asusin tööle Tallinna lähedale lattu komplekteerijana. Töötan nii noppekäru, rokla kui tõstukiga.

9. Astusin Roheliste parteisse ja sain KOV valimistel Põhja-Tallinnas 41 häält, ilma et oleksin endale erilist reklaami teinud.
Rõõmus Roheliste pilt enne KOV valimisi
10. Teaduste Akadeemia 3-minuti loengul osalemine ja võit (pildid allpool). Olid saated Kolme minuti väljakutse (minu lõik tuleb 19:01 minutist) ja Teadus kolme minutiga, 4/8: Naistraktorist – poeetiline kangelane ning tulemas on raamat.

12. Töö kõrvalt kaitsesin doktorikraadi. Esimest korda Eesti Kunstiakadeemia ajaloos toimus doktoritöö kaitsmisel performance, mille tõttu tegin endale meelega veelgi tööd juurde, aga ma lihtsalt tahtsin, et mul endal oleks huvitavam.

Perfokast pilte pole, on ainult video, aga näete, milliseks ma Sveni tegin ja kuidas see kõik teistele mõjus. ;)
Foto: Ly Lestberg
13. Tegime õega emale Facebooki konto!

Head uut aastat! Unistama peab suurelt ja seepärast unistasingi 2017. aastal, et kui kraadi ära kaitsen, võtan aja maha ning tegelen peamiselt kahe asjaga: töötamine ning maalimine. ;) Kas pole suur unistus? Tundub, et see on täide läinud. Välkidee saada doktorikraadiga tõstukijuhiks on samuti teostunud.

Kes jaksab pikemalt süüvida teemasse, kuidas füüsilise töö kõrvalt doktoritööd kaitstakse, võib edasi lugeda.


Aasta suurim saavutus oli kahtlemata doktoritöö valmimine ja takistustest hoolimata raamatuna välja andmine.  Ma ise poleks kiirustanud, kuid kool survestab tudengeid kiiremini tegutsema, et igal aastal oleks teatud arv lõpetajaid. Seega võttis doktorikraadi tegemine mul aega 4 ja pool aastat, mis on vaid kuus kuud üle nominaalaja (nominaalaeg ehk ettenähtud aeg doktoritöö tegemiseks ja kaitsmiseks koos kohustuslike ainete läbimisega on 4 aastat). Reeglina läheb doktorantidel palju kauem. Eks seal ole erinevaid põhjuseid, mis alati tudengist ei sõltu. Kui mul ei oleks ette tulnud ootamatuid elusündmusi ja bürokraatlikke karisid, oleksin võinud juba juunis kaitsta. Seda aga ei juhtunud ja 2017. aasta sügisel läks kõvaks rebimiseks. Ajakava oli kokku pressitud, iga päev käis kirjavahetus raamatu toimetaja ja kujundajaga, kellega toimus ka mitu kohtumist.

Doktoritöö kaitsmine
Kui doktorikraad välja kuulutati, rünnati mind lilledega, andsin raamatusse autogramme ja kõlasid šampusekorgipaugud. Nii pidigi minema, kuidas siis teisiti.
Autogramme jagamas
Siniste sõrmedega doktor. Foto: Ly Lestberg

Eriti keerulisest olukorrast leidsin end septembris, kui alles õppisin oma uut tööd laos. Töö on nii füüsiliselt kui vaimselt üsna nõudlik, eriti kui oled sel alal täielik võhik - mingi boheemlane, kes tuli hea õnne peale proovima, kuidas talle laotöö sobiks või kas ta üldse on võimeline midagi peale kunsti tegema. Loomulikult oli mul õudselt ka raha vaja, sest olin juba kuude kaupa peost suhu elanud. Peale esimest ehmatust hakkas töö sujuma ja laojuhataja oli õnnelik, et minust asja sai. Muutusin kiiremaks, täpsemaks ja osavamaks, kohati lausa fanaatiliseks. Tundus, et olen peaaegu inimarvuti. Kuigi arenguruumi on endiselt, poleks ma iial uskunud, et saan seal nii hästi hakkama. Siis aga tulid ületunnid. Peale pikki ületunde tööl oli vaja ka kodus raamatu kallal töötada ja mis seal salata, koduseid majapidamistöid teha. Ega Sven ka kõike jõua, sest temagi käib tööl. Nii ei saanud ma üldse puhata. Ma usun et terve sügise jooksul oli mul kaks päriselt vaba päeva. Neist ühel matkasime Suurupis ja teine möödus Kaberneemes matkates. Ühel novembriõhtul nautisime teletornis Kaido Kirikmäe organiseeritud Kukemuru / Teletorni ambienti. Muudel päevadel tegelesin palgatöö kõrvalt kõikvõimalike doktoritöö asjatoimetustega alates sisu lihvimisest, kuni raamatu valmimiseni. Lisaks oli augusti lõpus närvesööv kinnisvarakamm, kus otsustasime Tartu korteri ajutiselt müügist maha võtta ja välja üürida. See tähendas ohtralt asjaajamist ja telefonikõnesid, sh ka töö ajal, aga see segab ju keskendumist ja on väsitav. Lõpuks läks veel nii halvasti, et üürnikud olid meil vaid kaks kuud, sest said sugulastelt parema pakkumise. Samas, kuidas võtta, eks aitas ju seegi napp sissetulek kõige raskema aja üle elada. Seejärel oli kuni praeguse hetkeni korteririndel suhteliselt vaikne.
Kukemuru fännid teletornis
Väike Lehm Kaberneemes
Ka Teaduste Akadeemias korraldatav 3-minuti loeng, kuhu EKA mind osalema kutsus, nõudis palju süvenemist. Muidugi ei saa kool kedagi sundida 3-minuti loengukonkursist osa võtma, kuid jaanipäeva paiku, kui kutse tuli, tundus see nagu päris äge väljakutse (ja oli ka!). Kui karusell sügisel tuurid sisse sai, kirusin end, et nii palju ette võtsin, sest töö kõrvalt osutus raskeks kogu seda kupatust ellu viia. Mind haaras krooniline väsimus, samas kui mind konkursil võitjate hulka valiti, sain energiat kõvasti juurde ja purjetasin sel laineharjal kraadi kaitsmiseni.
3-minuti loengu võitjad. Foto: Maris Krünvald

Kuna tegin EKA-le au, siis Kristina Jõekalda pildistas. ;) Võita on tegelikult tore.

Võitjad lõikavad tordi lahti ja mina kui kondiiter ilmutan erilist (hüper)aktiivsust. Foto: Kristina Jõekalda
Ma ei saaks öelda, et mu isiklik elu kiirel ajal kreeni jooksis, sest tülid tekivad enamasti omavahelisest suhtlemisest, aga kui suhtlust ei toimu, ei saa ka tülli minna. Kuna mu abikaasa töötab samuti laos komplekteerijana (ühes teises laos) kuid õhtuses vahetuses, võis minna päevi, enne kui füüsiliselt kohtusime ja meenus, et ammu pole teist näinud mujal kui voodis tööinimese ausat und magamas. Suhtlesime e-maili ja sedelite teel. Niisiis jäi meie abielu püsima ja kodune õhkkond oli kontrolli all, sest majapidamist juhtisid kassid. Paar suuremat potilille õnnestus eest ära hävitada.
Pontsu lilledega tegelemas
Suur Tõll üritas Vanapaganat vööni sohu taguda, aga Vanatühi tegi end lapikuks nagu lesta
2018. aasta saab kindlasti Tallinna uue kodu ostmise aastaks, sest nii kahju kui ka meil oma Tartu päikesekollasest kodust ei oleks, ei saa me sinna jääda ega seda endale jätta. Tegin hüvastijätuks fotodest  slaidishow Kodu lugu, kes tahab, see vaatab. Uute kohtumisteni!
Pontsu sünnipäev
Jõulud hr Mesiga

14 August 2017

Kukemuru ja loomad



Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.
Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.
Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).
Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?
Kukemuru värvid
Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.
Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?
Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

10 July 2017

Elmina Otsmani nimelise kombaini punker


9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.
See on meie punker! :)
Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!
Taastatud on pühendus:
„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.
Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.
Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.
Punkri teekond